'Laste- ja peretoetuste tõusu eelnõu kui populistlikult nõrk julgeolekurisk' (avaldatud 2022. aasta 14. juuni Postimehes)

        Link artiklile

    

    Ehkki Keskerakonna ja EKRE algatatud laste- ja peretoetuste eelnõud on nimetatud populistlikuks katseks valitsus lõhki ajada ning lapsi kilbina kasutades riigitüür taas enda kätte haarata, pole nimetatud eelnõu ka potentsiaalsete valijate seas kuigi laialdast populaarsust pälvinud. Isegi paljud tavakodanikud mõistavad, et eelnõuga planeeritav toetuste jagamine oleks ebaõiglane, eelarve suhtes vastutustundetu lühinägelikkus ning iibe tõstmise seisukohast küsitava efektiivsusega. Samuti võib eelnõuga seotud valitsuskriisi tulemus - EKRE ja Keskerakonna võimuliit - olla julgeolekuriskiks Eestile ning tähendada Ukraina sõjapõgenike olukorra halvenemist. 

    Mitte kedagi, kes enda ümber sotsiaalpoliitilises plaanis toimuva vastu vähegi huvi ilmutab, pole tõenäoliselt päris külmaks jätnud viimaste kuude jooksul jõudsalt küpsenud valitsuskriis, mis hiljuti leidis oma plahvatusliku kulminatsiooni mõned päevad tagasi, kui peaminister Kaja Kallase ettepanekul vabastas president Alar Karis ametist kõik Keskerakonna ministrid. Konflikti üks osapool, Riigikogu esimees ning Keskerakonna esimees Jüri Ratas üritas Kallase otsust serveerida millenagi, mis on ajendatud Reformierakonna vastumeelsusest laste- ja peretoetuste tõstmise osas, üllaste eesmärkide saboteerimises jne. 

    Arvestades Reformierakonna, EKRE ning Keskerakonna suhteid, nimetatud parteide maailmavaatelisi seisukohti, Kallase tõusujoones trügivat populaarsust ‘Euroopa uue raudse leedina’ ning Ratase varasemaid vangerdusi võimule pääsemiseks, on muidugi laialdaselt tekkinud õigustatud kahtlusi selles osas, kas kõnealuse toetuste tõusu käsitleva eelnõu loomise motiiviks on ikka siiras mure Eesti perede ning laste heaolu pärast. Eelnõud on laialdaselt nimetatud magedaks populismiks ning püüdeks vahendeid valimata, lapsi kilbile tuues taas riigitüür oma käppade vahele krabada. Käesolevas kirjatükis annan enda kui Eesti tavakodaniku seisukohast lähtuva mõtiskluse selle kohta, miks tüliõunana välja reklaamitud eelnõu on isegi populistlikust aspektist vähese veenmisjõuga ning psühholoogiliselt nõrk survestusvahend eelnõu esitajate ning toetavate jaoks soovitavas suunas.

Eelnõu näiliselt üllad eesmärgid

    Kavandatava eelnõuga planeeritakse esimese ning teise lapse toetust tõsta 60 eurolt 100 euroni, kolme ja enama lapsega pere toetus seniselt 300 eurolt 700 euroni, seitsme- ja enamalapseliste perede toetus senise 400 asemel 900 euroni kuus. Ehk kui seni sai 1 lapsega pere 60 eurot, 2 lapsega pere 120 eurot, 3 lapsega pere 520 eurot ning 7 lapsega pere 1020 eurot, siis uue kavandatava toetustesüsteemi järgi hakkaks 1 lapsega pere saama 100 eurot, 2 lapsega pere 200 eurot, 3 lapsega pere 1000 eurot ning 7 lapsega pere 1600 eurot. Taolist toetuste tõusu põhjendatakse peamiselt lastega perede majandusliku heaolu eest hoolitsemisega inflatsiooni ning hinnatõusu tingimustes ning iibekasvu innustamisega eesti rahvuse ja keele säilimise ning tulevase maksujõulise elanikkonna taastootmise huvides. 

Eelnõu tekitab ebaõiglustunnet

    Paraku, üllatuslikult või mitte, on see näiliselt õilsaid eesmärke kätkev kava pälvinud üsna laialdast negatiivset vastukaja, ning emotsionaalsed ja ratsionaalsed põhjused selleks varieerivad inimeste lõikes, sõltuvalt nende perekonnaseisust, maailmavaatest ja muust. Vaadeldes leibkondi, kus lapsi kasvab alla kolme, võib taolise vastuseisu ühe põhjusena välja tuua kadeduse ja/või riivatud õiglustunde. Kingitud hobuse suhu ei vaadata ning kahe lapse puhul oleks toetuse tõus, kokku 80 eurot, täitsa meeldiv summa – kataks näiteks mõnes linnas suurel määral ära juba lasteaia ühe kuu kohatasu. Ent viitaksin siinkohal antud konteksti jaoks relevantsete emotsioonide uurimiseks läbi viidud katsele kaputsiinahvidega. Kahte ahvi, kes teineteisega toimuvat ka näha said, premeeriti samal ajal samasuguse triki tegemise eest värske kurgi viiludega. Kui ahvid nägid, et ka teine värsket kurki saab, olid nad saadavaga rahul ning nosisid seda rahumeelselt. Kui aga üks ahvidest nägi, et teine hakkab tasuks saama viinamarju, ta raevus, viskas kurgi uurija poole tagasi ning hakkas puuris märatsema. 

    Kavandatavast drastilisest toetuse tõusust ilma jääjate jaoks pole tõenäoliselt probleemiks pelk fakt, et paljulapseliste toetus on vähelapseliste omast väiksem, ning seda isegi hüppeliselt – ei mäleta, et 300-eurose peretoetuse määramisel ühiskonnas eriti kuuldavat avalikku nurinat oleks olnud. Ebaõiglustunne hakkab üles kerkima siis, kui teisele osaks langeda tõotavad hüved tunduvad tema ühiskondlikku panust ilmajääja omaga võrreldes ebaproportsionaalselt suured ning vähemalt osaliselt ka ilmajääja arvelt. Kavandatava laste- ning peretoetuste tõusu puhul muutuks küll näiteks ka 1, 2 ja 3 lapsega leibkonna toetuste suhtarv (erinevus 60/120 ning 520 vahel on väiksem kui 100/200 ning 1000 vahel), ent drastilisem on muutus panuses elukvaliteeti, mille annaksid uued toetuste määrad eri laste arvuga peredele. 

    Nagu on viimasel ajal meedias ka välja toodud, hakkaks kolmelapselise pere sissetulek toetuste näol ületama nii mõnegi maakonna keskmist netotöötasu. Seetõttu võiks nendes piirkondades kolmelapselise pere isa või ema koduperenaiseks või –meheks jäädes teenida rohkem kui selle maakonna keskmist töötasu saav ühe- või kahelapselise pere vanem, kes lisaks laste kasvatamisele ka täisajaga tööl käima peab. Kas lisaväärtus, mille annab kolmelapseline pere, on näiteks kahe lapsega pere omast tõepoolest sellevõrra suurem, et rahasse konverteerituna ületaks esimese toetussumma kahelapselise inimese kuupalga? 

Eelnõu ignoreerib vajaduspõhisust

     Ebaõiglustunnet süvendab ka toetuste tõusu kavandamise puhul vajaduspõhisuse ignoreerimine. Paljud kolme ja ka enama lapsega perekonnad on väga heal järjel, lapsed on saadud toetustele lootmata ning majandusliku turvatunde tingimustes. Samas on paljud absoluutses või suhtelises vaesuses elavad leibkonnad ühe- või kahelapselised – mõelgem näiteks ööpäevaringset hooldust vajavate puudega laste vanematele, kel mõnikord on raskusi isegi eluks vajaliku miinimumstandardi tagamisega. Tihtipeale tuuakse näideteks, kuidas kolmanda lapse perre lisandudes kulud hüppeliselt kasvavad, vajadus reisile minnes võtta lisahotellituba, tavalise auto asemel osta mugavam ja suurem pereauto jne. Ent taolised argumendid kõlavad olukorras, kus mõned lapsed ei saa pere rahaliste raskuste tõttu isegi klassi ühistest teatrikülastustest osa võtta või kus kümnete tuhandete perede toidulauast moodustavad suure osa toidupanga pakid, pehmelt öeldes naeruväärselt. Ka näiteks isegi keskmist palka teenival kahe lapsega üksikemal, eriti kui ta lisaks lastetoetusele ei saa elatist, vaid ainult 38 eurot üksikvanematoetust kuus, pole ilmselt erilist isu oma maksude arvelt sponsoreerida teiste perede luksusi, mis tema oma lapsele kättesaamatuks unistuseks jäävad. 

    On muidugi arusaadav, et toetusi ei käsitleta vaid preemiatena laste saamise eest, vaid paljulapselisuse staatuse ahvatlevaks muutmise meetmena, mis teatavatel juhtudel ilmselt oma eesmärgi täidabki. Ent arvestades näiteks seda, et üks laste- ja peretoetuste tõusu eelnõud pooldavatest erakondadest, EKRE, oli ettepanekule suurendada ka häbiväärselt väikest üksikvanematoetust suisa vastu, kõlavad eelnõud õigustavad väited soovist laste ning nende perede heaolu eest hoolitseda õõnsalt. Mida ütleks planeeritav toetussüsteem üksikvanematele, puudega laste vanematele ning ka lihtsalt vähelapseliste perede vanematele nende laste väärtustamise kohta, kui teatavate erakondade silmis on üks laps teisega võrreldes ebaproportsionaalsed hüvede tõusud teeninud ära üksnes kindla arvu õdede-vendade olemasoluga? Pead näikse hakkavat tõstma teatav sünnituskapitalism, ning inimesi, keda ähvardab selles mudelis ebasoodsamale astmele jäämine, tabavad tundmused, mida võiks võrrelda majandusliku klassivõitluse eeltingimuste hulka kuuluvate psühholoogiliste teguritega. 

Eelnõu on majanduslikult vastutustundetu

    Ent lisaks kadedusele võib õiglustunne olla seotud ka empaatia ja piinlikkustundega. Kui ülal viidatud ahvieksperimendi kirjeldus transformeerida antropomorfseks mõistujutuks, võiks öelda, et viinamari käib suus ringi, kui kõrvalpuuri pärdik toitainepuudusesse suisa kuhtub (isegi kui sul on põhjust arvata, et oled mõnes trikis pisut osavam kui teine). Nõnda olen kuulnud ka mitmest kolmelapselisest perest, kelle sõnutsi pole lisanduvat rahasüsti neile vaja ning et teades paljude teiste Eesti inimeste olukorda, oleks seda raha isegi piinlik vastu võtta. 

    Ning lisaks planeerivata seadusemuudatusega midagi erilist mitte võitvatest isikutest ei saa isegi elujärje paranemise perspektiivi üle rõõmustavad paljulapselised tõenäoliselt lahti kuklas tiksuvast küsimusest - mille arvelt see rikkus tuleb ning mis on selle eest tegelikult makstav hind? Mis saab nendest sektoritest, mis juba ammu januse kõrbena funktsioneerimiseks vajalikku rahasüsti ootavad? Ning põigates taas mõistujutu radadele – küllap mõistab ka viinamarju pugiv ahv, et preemiate päritolukohaks olev kasvuhoone on väiksevõitu ning kehva mullastikuga ning et kui suurem osa väetisest liiga kiirelt ära kulutada, pole kasvuhoone tootlikkuse jätkusuutlikkusega ilmselt kõige paremad lood. Valikute seas on ahvimaja tulevikus ähvardavat üldist näljahäda ennetades juba praegu jaburatele lubadustele piduri tõmbamine, vastasel juhul peab hiljem mõni teine talitaja tegema kahtlemata äärmiselt ebapopulaarse otsuse juba rikkaliku ninaesisega harjunud loomad sellest järsult ning abitukstegevalt ilma jätta. 

Kas toetuste tõus tooks kaasa iibe tõusu?

    Õiglustundega seotud kaalutlustele ning majandusliku ettenägelikkusega seotud skepsisele lisanduvad veel küsimused, kas kõnealused rahalised meetmed on iibe tõstmiseks üldse vajalikud ja efektiivsed. Esiteks leidub alati neid, kellele iibe tõus, olgu siis globaalsel või rahvuslikul tasandil, ökoloogilistel või muudel maailmavaatelistel põhjustel eriti korda ei lähe või koguni ebasoovitav tundub. Teiseks leidub inimesi, kel pole midagi küll iibe tõusu vastu, ent kes lähtuvalt oma tervislikust seisundist, perekonnaseisust või mingitel muudel põhjustel lapsi lihtsalt ei saa või ei soovi saada ning kelle jaoks see soov ega võime pole sõltuv toetustest või nende puudumistest. Kolmandaks leidub neid, kelle arvates rahvaarvu tõus võiks toimuda osalt ka rändeiibe, mitte tingimata eesti rahvusest beebide juurde sündimise arvelt – arvestades näiteks seda, et tõenäoliselt osa Ukraina põgenikest ei emigreeru ega lähe kodumaale tagasi ka pärast sõja lõppu, võib lisandus Eesti inimressurssi, tööjõusse ning maksumaksjate ridadesse tulla ka sellest demograafilisest segmendist. 

Toetuste määramisega seotud numbrimaagia

    Lisaks võiks küsida, miks on toetuste ning nende tõusu määramise puhul tingimuseks just kolme või seitsme lapse olemasolu. Tegu on muidugi ilusa numbrimaagiaga, mis võib olla tingitud eelnõu autorite poolt lapsepõlves kuuldud kolme põrsakese ja seitsme kitsetalle muinaslugudest. Ent kui iibe tõus oleks toetustest tõepoolest sel määral tõukuv, nagu meile seda esitleda püütakse, võiks taoliste drastiliste tõusupunktide lisamine tekitada kalkulatsioone, mille kohaselt on majanduslikult kasulik saada üks või teine arv lapsi, ent mitte midagi vahepealselt. Milleks saada finantskaalutlustel 4, 5 või 6 last, kui kolme lapse puhul on toetussumma ühe lapse kohta 333,33 eurot, 4 lapse puhul 275 eurot, 5 lapse puhul 240 ning 6 lapse puhul ainult 216,67 eurot? Kuna 7 lapse puhul on toetus lapse kohta 228, 57 eurot, siis on majanduslikult kõige kasumlikum saada kolm last – sellest lähtudes võiks toetuse hüppeline tõus number kolme juures iivet isegi vähendada. 

    Toetuste määramise ning tõusu diskussioonide foonil võib tekkida illusioon, nagu ei panustaks vähelapselised rahvastiku taastootmisse või maksumaksjate ridadesse suurt midagi – iibe arvutamisel aga võetakse siiski arvesse ka need lapsed, kes ei kuulu paljulapselistesse perekondadesse. Kui inimesed, kellel on tegelikkuses üks või kaks last, lähtuksid laste arvu planeerides tõepoolest selle majanduslikku tasuvust kalkuleerides, võiksid nad groteskselt ebaproportsionaalsete toetuste kontekstis omandada kõik-või-mitte-midagi (st kolm-või-mitte-midagi) mentaliteedi ning Eestit tabaks täiemahuline demograafiline katastroof. 

Eelnõu kannab iganenud ideoloogilist sõnumit

    Eelnõu ebapopulaarsuse põhjuseks paljude noorte naiste seas on ka ideoloogiline sõnum, mille annab toetuse tõusude määramisel just nimelt kindla struktuuriga peredele keskendumine ning tõrksus üksikvanematoetuse tõstmise osas. Võimalus saada suure pere emaks toetuse najal, mis võimaldaks isegi koduseks jäämist laste hooldamise nimel, pole haridusele, eneseteostusele ning majandusliku iseseisvuse saavutamisele orienteeritud inimestele tihtipeale enam ahvatlevaks eesmärgiks. Samuti saadab eelnõu ümber toimuv signaali, et kui oled saatuse, enese või kellegi teise tahtel hälbinud traditsioonilise pere mudelist ning sattunud üksikvanema staatusse, saab sinust mingis mõttes paaria, kelletaolisi hõlmavate leibkondlike üksuste taastootmist ei tohi toetuste määramisega julgustada. 

Keskerakonna ja EKRE kahtlased motiivid

    Ning lõpuks teeb inimesi kõnealuse eelnõu osas ettevaatlikuks umbusk selle esitajate ja pooldajate motiivide ning poliitiliste ambitsioonide osas. Küsitavustele laste ja nende perede eest hoolitsemise siiruse osas sai juba viidatud. Olukorras, kus maksutulu kavatsetakse läbimõtlematult, ebaõiglaselt ning pillavalt kasutada, näib naeruväärsena ka argument, mis apelleerib tulevaste maksumaksjate hulga suurendamise vajadusele Eesti majandusliku jätkusuutlikkuse nimel. Iibetõusu apologeedi EKRE poolt maalitud enesekuvand eesti rahvuse, rahvuskultuuri ning –keele säilitamise eest seisjana mõranes hiljuti taas pisut, kui EKRE tegi lastekaitsepäeval toimunud Riigikogu istungil ettepaneku alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu tagasi lükkamiseks – nimetatud eelnõuga plaaniti muu hulgas eesti keele õpet venekeelsetes lasteaedades, eesti keele muutmist alates kolmeaastaste laste põhiliseks õppekeeleks, ning igasse rühma vähemalt ühe eesti keelt valdava õpetaja täiskohaga palkamist. Ning see omakorda kraabib laste- ning peretoetuste tõusu eelnõult maha ka siirast rahvuslusest ning oma riigi patriotismist motiveerituse vaapa. 

    Pole vist vaja olla eriline vandenõuteoreetik, et haista eelnõus lihtsalt teatavate isikute personaalsest võimuihast lähtuvat katset valitsus lõhki ajada. Kohati tekib isegi kahtlus, et eelnõu esitajad ja pooldajad polegi nii nõdrameelsed, kui seda eelnõu baasil võiks arvata, vaid eelnõu jaburus on taotluslik, et mingitki majanduslikku mõtlemist evivad inimesed ei saakski selle läbi laskmisega nõustuda. Tegu on Keskerakonna ja EKRE jaoks win-win situatsiooniga – anda hagu alla valitsuskriisile ning ühtlasi maalida oma oponentidest pilt kui hoolimatutest lapsevihkajatest. Võib vabalt ka olla, et eelnõu esitajad saavad suurepäraselt aru eelnõu populistlikust nõrkusest ning sellest, milliseid emotsioone ning mõtteid see tekitada võib. Ent see polegi tähtis – vaja on lihtsalt mingit avalikkuse jaoks vähemalt pealtnäha seeditavat narratiivi, mille raames tegelikke eesmärke ellu viia. Ka suured diktaatorid on selliseid narratiive vajanud, isegi kui nad on teadlikud sellest, et kõik vähegi terava taibuga inimesed märkavad kuninga alastust. 

Eelnõuga seonduv kui julgeolekurisk

    Ent kui võimu pärast kähmlemine on poliitilises ladvikus tavaline nähtus, siis hetkelises maailmapoliitilises kontekstis kerkivad üles kõige tõsisemad ja kurvemad kaalutluse laste- ning peretoetuste tõusu eelnõu ümber toimuva hukka mõistmiseks – mure meie riigi julgeoleku ning rahvusvaheliste suhete ja positsiooni pärast, lisaks küsimus, kuidas see mõjutab meie riigis viibivaid inimesi, kelle kodumaa praegu sõjaõuduste käes vaevleb. Mitte päris tühja koha pealt pole siin-seal kõlanud mõtteavaldused, et valitsust üritavad üle võtta Kremli jaoks soodsalt meelestatud parteid. Ka tavalisele meediajälgijale pole märkamata jäänud EKRE ja Keskerakonna napisõnalisus idanaabri ja selle juhtide tegevuse hukka mõistmisel ning EKRE liidrite märkused ja ettepanekud, mis pole ukraina sõjapõgenike toetamise osas just üleliia soosivad. 

    On selge, et konservatiivse ja natsionalistliku kuvandiga parteid loovad tihti oma nägu vähemuste, immigrantide jms demoniseerimise läbi ning lõikavad poliitilist profiiti ‘oma’ rahvast ja selle huve, traditsioonilisi pereväärtusi jne kaitstes. Ent ukraina sõjapõgenikke taoliseks sihtmärgiks valides tehakse suur viga – eestlaste kollektiivsesse mällu on põlvkondade kaupa ladestunud hirm ukrainlasi praegu terroriseeriva koletise ees, liiga tugevalt töötab lihtne rahvaloogika, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber (isegi kui see igas olukorras alati ei kehti). Samal põhjusel tekitab suurt umbusku ka see, kes ründab mu vaenlase vaenlast või Ukraina kaitseks rahvusvahelises plaanis tugevalt sõna võtvat poliitikut – tekib tõepoolest küsimus, kelle huvides taolised ründajad ning nende poliitilised liitlased õigupoolest tegutsevad ning mida taotlevad. Ning seetõttu võib öelda, et kahtlused kõnealuse laste- ning peretoetuste tõusu eelnõu ümber toimuva suhtes ulatuvad tegelikult sügavamate hoovusteni kui selle infantiilne sisu või populistlikult nõrk vorm.